Ei saa öelda, et oleks just läinud nii, nagu ütleb vanasõna: "kaua tehtud kaunikene". Pigem läks see esimene vasikas ikka aia taha. :P Ettevalmistus ei olnud just kõige parem ja kuna söögi eest ei hoolitsenud mitte mina või Jaanika üksi, vaid me mõlemad, siis teate ju küll, mida kahe koka kohta öeldakse. No ja siis muidugi see Lasse haigus. See lõi mul kogu mõtlemise sassi ja oli terve õhtu nagu peata kana.
Aga söögist. Menüüs olid ise tehtud vorstid (püüdsin chorizot jäljendada, aga toorainete puudumise tõttu (paprikat jäi väheks) oli tegemist pigem tavalise grillvorstiga.), salat (apelsin, avokaado, tomat, mandlilaastud, oliivõli, sidrunimahl), kanatiivad (oleks võinud vürtsikamad olla), tapas (sinki, vorsti, oliive, saia, juustu (nime enam ei mäleta, sest Jaanika ostis selle) ja viinamarju), lapsed jõid õunamahla (minu suvine toodang) ja meie, täiskasvanud, jõime Sangriat.
Meie, see muide ei tähenda sellel korral mitte ainult mind ja Jaanikat, vaid ka Keitit, kes tuli ka õhtust osa saama. (Anna andeks Keiti, et see õhtu päris selline ei olnud nagu me oma esimeses blogipostituses suure suuga lubasime need õhtud teha.)
Keiti lubas lahkelt olla ka kohe järgmisel korral võõrustajaks. Saga väike ja osav käsi tõmbas teemaks.... tam-tara-ta-ta-tammmm... "Meie pere klassikud" Sest olgem ausad, vahel võib mõne teise pere söök olla eksootilisemgi kui mõne lähema naaberriigi oma. ;)
Kuna Keiti elab ühikas, siis lubas ta pakkuda meile ühikapere klassikuid. (Kiirnuudleid ei pakutavat. :))
Palju palju õnne kallis kodumaa!
 |
| http://www.jarva.ee/index.php?article_id=12849&page=1324&action=article& |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar